Ma olen lapsest saadik olnud ülekaaluline.

…Ma olen lapsest saadik olnud ülekaaluline, nii nagu ka mu vanemad, tädid-onud, vanavanemad ja vennad. Olen elanud teadmisega, et mul on kehvad geenid ja ma ei saa sinna midagi parata. Minu suguvõsas on enamusel kõrge vererõhk ja diabeet, seega oli minu meelest loomulik, et 19-aastaselt alustati minulegi kõrge veresuhkru tõttu metformiinravi ning määrati kolesterooli alandavad ravimid. Tõsi, ma oleksin tahtnud kah sale olla ja hakkasin katsetama erinevaid dieete, ikka kuu või kaks suutsin korraga vastu pidada. Kahjuks selgus vana tõde – see, mis maha tuli, kogunes kiiresti koos intressiga tagasi ja nii kaalusin ma kahekümne teisel eluaastal 134 kilo. Ma ei jaksanud enam hästi koos sõpradega tegutseda, sest jalutaminegi tundus olevat liig jalgadele, põlved hakkasid valutama vähegi pikema jalutuskäigu järel. Tundisn end pidevalt väsinuna, pea oli paks ja mõtlemine tundus nagu vati sees kulgevat. Diagnoositi kilpnäärme alatalitlus ja alustati ravi, annuseid tõsteti, kuid parem mul sellest ei hakanud. Samuti leiti tsüstilised ovaariumid ehk siis minu hormoonid olid täitsa sassis. Seedimisega olid samuti segased lood: kord oli kõht lahti, harva ka kinni, sageli olid puhitused ja valud. Viimaks saadeti mind psühhiaatri juurde põhjendusel, et kui ravi ei aita, siis kehalist viga ei saa olla. Olin pettunud ja solvunud ning tundsin, et mind ei võeta tõsiselt. Olin juba perearsti käest mitu aastat antidepressante saanud ja ka neist ei olnud ma seni suurt abi saanud. Uni oli küll parem, kuigi hiljem kuulsin, et uneks määratud Ketipinor võis olla ka kaalu tõstev. Viivitasin küll, aga kuna ma ei jaksanud enam ka midagi muud targemat teha, läksingi siis vastuvõtule. Tegelikult oli alguses kaunis häiriv, et keegi kohe esimesel vastuvõtul hakkas kinni minu kehakaalust (justkui see oleks teema, millest meeldiv rääkida on), minu analüüsidest (ravimeid ju võtsin nagu ette nähtud) ja eluviisidest. Aga jutt sujus ja tundus loogiline. Mõistsin oma varasemaid dieetidega kaasnevaid isusid, söömasööste, taipasin, et küsimus ei ole lihtsalt välimuses ja kehakaalus. Mul võivad küll olla n.ö. kehvad geenid, aga see ei tähenda, et ma ei saa midagi teha. Vastupidi, mul tuleb selle tõttu rohkem teha―kogu keha on tervik ja tegeleda ainult kilpnäärmega või ainult söömisega ei saagi olla lahendus. Samm-sammult hakkasin juhendamise järgi oma eluviisis muutusi tegema. Osa katsetusi ei olnud minule sobivad, need heitsime kõrvale ja proovisime midagi muud. Nüüdseks olen poole aasta jooksul palju edenenud. Ma kaalun 110 kg, kaal on langenud kuidagi märkamatult, sellele erilist rõhku pööramata. Mu meeleolu ja verenäitajadki on endisest paranenud. Tegime mulle toitainete talumatuse testid ja teatud toitude vältimine on aidanud seedevaevuste osas. Kasutan ka toidulisandeid. Kõige suurem muutus on see, et tean nüüd, et ma suudan ise enda jaoks palju ära teha ja seda viisil, et võin nii pikalt jätkata– see ei ole mulle järjekordne kahe kuu dieet.